Aadress: Kooli tee 4-16, Vägari küla, Põltsamaa vald 48222 Jõgevamaa.
Raamatukoguhoidja Marje Pagi.
Telefon: 774 4432, e-post: aiduraamat@gmail.com
Avatud: E 10-18, T-R 9-17, LP suletud.
Raamatukogus on WIFI.

Raamatukogus on avatud postipunkt tööpäevadel kell 10:00 - 14:00

pilt

pilt

kolmapäev, 28. veebruar 2018

Koolivaheaeg raamatukogus

Täna käisid raamatukogus ühiselt aega veetmas 5. klassi koolitüdruk Gretel, 3. klassis õppiv Mirtel, 1. klassi koolipoiss Kristo ja 4. klassis õppiv Rasmus. Mirtel ja Rasmus on suured matemaatikahuvilised. Greteli ja Mirteli lemmiktund koolis on aga kehaline kasvatus. Gretel, Rasmus ja Kristo käivad purjetamas, neist kaks esimest on ka juba võistlustel käinud. Raamatuid meeldib kõigil lugeda. Elavad nad  tegelikult Viimsis Haabneemel. Kuna tööülesanded tõid perepea Jõgevale, oli lastel võimalus seni meelt lahutada Aidu raamatukogus. Veedeti aega arvuti taga, meiserdati munakarpidest ja tualettpaberi rullidest, vooliti plastiliinist, lahendati nuputamisülesandeid, uuriti raamatuid. Veidi hiljem liitus rõõmsa seltskonnaga kohalik 4. klassi koolitüdruk Maarja.


 
Kristo

Rasmus

Mirtel

Gretel






Maarja



laupäev, 24. veebruar 2018

Eesti Vabariik 100

Pildiotsingu eesti vabariik 100 tulemus

***
Virve Osila

MU ISAMAA, ma olen sinust võetud,
said sünnihetkel südameks mu sees -
nii palju valusid meil koos on läbi põetud;
me teame mõlemad, neid ootab veelgi ees.

Ei ole rõõmudestki olnud puudust -
mis õnn, kui jalge all on kodupind!
Me teineteisele ei murra truudust,
ma sinult tuge saades ise toetan sind.

Ma armastan su suve, sügist, talve
ja usun ikka uusi kevadeid...
ning pöördun Suure Looja poole palves,
et Tema õnnistaks ja kaitseks meid.

Me igatsust ja aateid muld ei mata,
sest orjastada südameid ei saa.
Ma usun  HOMSET; kõigest hoolimata
ma sinu tugevusse usun, Maarjamaa.

Sa alanduste kiuste püsid jalgel.
Sa olid. Oled. Igavesti jääd.
Kesk talve õitsed sini-musta-valges,
mu isamaa. ON TÄNA SINU PÄEV...

24. veebruaril 1997

esmaspäev, 19. veebruar 2018

Lastekirjanik Eno Raud 90

15. veebruaril möödus  90 aastat tuntud eesti lastekirjaniku Eno Raua sünnist. Sündinud 15. veebruar 1928 Tartus, surnud 9. juuli 1996 Haapsalus.
Eno Raud oli abielus kirjanik Aino Pervikuga. Neil on kolm last: Rein Raud, Piret Raud ja Mihkel Raud. Kirjandusse tuli Eno Raud 1930ndate lõpul ajakirjas "Laste Rõõm" avaldatud luuletusega varjunime Eno Sammalhabe all. Aastal 1974 kanti Eno Raud Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) aunimekirja.



Mälestusteraamat oma lapsepõlvest

Rahvaluuletöötlused


Tark mees taskus: Eesti ennemuistseid jutte kirjanike sõnastuses. Koostanud Eno Raud

reede, 9. veebruar 2018

Toiduklubi

Täna, 9. veebruaril kohtus meie tore seltskond toiduklubis. Aitäh kõigile osavõtjatele. 


            Kes soovis, sai koju kaasa võtta Eva toodud astelpaju marju ja mustsõstra toormoosi





Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!












Eesti lipp
Martin Lipp

Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga,
mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda.
Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe:
"Eesti, Eesti, ela sa!"

Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa,
oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa!
Must on sinu mullapinda, mida higis haritud.
Must on kuub, mis Eesti rinda
vanast` juba varjanud.

Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead.
Vaprast meelest, venna armust Eesti kojad kõlagu!
Kostku taeva poole põrmust:
"Eesti, Eesti ela sa!"

Maa tuleb täita lastega


Laste tööd

Sõber koer - truu kaaslane kogu eluks

Head 15. veebruaril  kell 23.06 algavat kollase koera aastat!






Koer
Gerda Kroom

Ilmas palju elukaid, 
suuri, väikseid, naljakaid.
Ühed kurjad, teised malbed,
pruunid, kirjud, mustad, valged.

Ainult üks on kõigeks valmis.
Ta on laulu igas salmis.
On kaaslaseks ja suureks toeks
meile meie sõber koer.


Sihkat-sahkat, vastlavägi


13. veebruar on rahvakalendris vastlapäev. 
Vanasti öeldi, et vastlapäeval hakkab talve teine silm vett jooksma. Nüüd on rohkem päikest ja lumi hakkab sulama. Aga kui vastlapäeval on sula, siis tuleb lühike kevad. Kui ilmad on külmad, tuleb külm kevad, ning kui vastlapäev on soe, tuleb ka kevad soe.
Vastlapäev on liikuv püha, mis jääb alati noorkuu esimesele teisipäevale. 
Vastlaliugu lasid üle maa nii noored kui vanad. Tingimata pidi liumäel olema pereema. Parema linakasvu lootuses pani ta linaseemnekotikese istumise alla ja sõitis nii pika liu, kui pikaks ta oma linad tahtis saada. Vanasti sõideti suure kelguga - reega. Kogu seltskond asus peale ja sõit läks lahti. Lapsed sõitsid ka ümberpööratud pingiga, millel jalad ülespidi, või kuuseoksa peal. Tiigile või järvejääle ehitati jääkarussell. Kõige pikem vastlaliug tuleb aga hobusega kaugetele sugulastele külla sõites.
Väga vanal ajal tehti liumäele seajala kontidest lõke ja sõideti sealt kelkudega läbi. Tuli pidi linakasvu halbade mõjude eest kaitsma. 
Liumäel söödi seajalgu ja kondid anti sigadele ette, et nad terved oleksid ja karjas koos püsiksid, või viidi hoopiski majast hästi kaugele: usuti, et sead lähevad  siis suvel kodust kaugemale sööma ega virise värava taga.
Seajala kontidega sai ennustada või sellest  meisterdada mänguasja - vurri.

Allikas: Lään, Christina "Rahvakalendri pühi" AS Kirjastus Ilo, 2005




Sihkat-sahkat, vastlavägi
Olivia Saar

Sihkat-sahkat, vastlavägi,
lastest kihab kelgumägi.

Vastlasõidul kõrvus tuuled,
hoia alt - no kas sa kuuled!
Minu kelgul raudsed rauad,
raudsed rauad, saarest lauad.
Tulen, tulejuga taga,
hoia eest - no ära maga!
Lendan nii, et lumi karjub,
väetikesed jäävad varju.

Sihkat-sahkat, vastlavägi,
kilkeist kajab kelgumägi.

Pole kodus kopitajaid,
kambrinurgas kükitajaid,
pole ühtki memmepoega,
kõik on täie mehe moega.
Vastlatuhin põksub põues,
kõik on väljas, kõik on õues -
kelgurajal, künkanukil,
suurel vennal õde kukil.
Sihkat-sahkat, vastlavägi,
möllust kõigub kelgumägi.

Head vastlaliugu Sullegi, hea lugeja!