Uued raamatud!

                                         

                                           Juunikuu viimasel päeval saabunud uued raamatud

Ta läks alati kergema vastupanu teed… kuni see tõi ta väikelinna, kus ta saab oma unistused teoks teha

Kui Emma Cantrelli abielu karile jooksis, sai ta kiire ja valusa õppetunni, kuidas ei tasu oma südame häält kuulata. Ent kui ta Põhja-Carolina osariigis Magnolia linnas vennal külas käib, pakub üks lagunenud, kuid elegantne häärber võimaluse uuesti alustada. Emma riskib kõigega, et teha teoks unistus avada Aasalille võõrastemaja, ning ostab hoone ära… ent peagi räsib seda sajandi suurim torm. Lootust annab juhuslik kohtumine tulevase pruudi Hollyga, kes vajab hädasti uut pulmapaika… ja annab talle ka ehitaja nime, kes töötab kiiresti ja odavalt, võimaldades Emmal võõrastemaja vajaliku ajaga ära remontida, et pulmad seal korraldada ja investeering päästa.

Camden Arlinghaus, mööblimeister, kes pole sestpeale ühtegi tööriista kätte võtnud, kui tema naine viie aasta eest suri, ei kavatsegi aidata seda kaunist – ja tema arvamuse kohaselt ennast täis – naist, kes käib peale, et tema võõrastemaja ära remonditaks. Kuni ta saab teada, et Emma saatis sinna Holly, tema kadunud naise noorem õde. Camden nõustub vastumeelselt töö ette võtma, ent ainult ühel tingimusel: ta tuleb täiesti rahule jätta. Kuid mida rohkem nad koos aega veedavad, seda rohkem puudutab Emma seda osa tema südamest, mis tema meelest pidi ammu surnud olema, sundides teda üritama minevikuga rahu teha.

Vahel võib just see, milles sa ei räägi, kõike muuta…

Isabel Winton plaanis veeta oma abielu viimased päevad suvekodus; ta soovis elu üle järele mõelda ja mõtteid koondada… või siis lihtsalt üksinda masenduda. Selle asemel põrkab ta kokku oma peatse eksabikaasa Pauliga, kellel on täpselt sama idee. Isabel, kes on liiga kange, et lahkuda, arvab, et ehk on neile antud võimalus oma loole joon alla tõmmata. Aga ta näeb hämmastusega, et lahus oldud kuude jooksul on tema abikaasa läbi teinud muutuse – ilmunud on Paul 2.0 versioon, kes on avatum kui iial varem.

Iisabeli lahkumine tabas Pauli kui välk selgest taevast. Tal polnud aimugi, et Iisabeli arvates oli ta rohkem pühendunud tööle kui nende abielule. Ta on enda kallal palju tööd teinud ja süüdistab nüüd iseennast, et Iisabelil minna lasi. Aga naise tagasi võtmiseks on vaja rohkem kui sõnu. Selleks peab leidma julguse areneda ja usaldada, ning haarama kinni uuest võimalusest elu teineteise kõrval veeta.

                                                                        Kingitus lugejalt! 

Suvel raamatukogus

 

Maarika Neeme teemanditikandid

 Aidu raamatukogus on avatud mosaiikmaalide näitus "Teemanditikand". Tikandite autor on Maarika Neeme. Välja on pandud 10 raamitud pilti.

Maarika Neeme:

"Teemanditikandi avastasin kaks aastat tagasi, kui toimus töökoha vahetus. Nägin pilti, mida üks tütarlaps tegi, proovisin tema tööl paar kivikest paika panna ja nädala pärast oli esimene tikand kohal - suur puu kujutatud nelja aastaajaga 50x40 cm. Enam ei saa pidama. Teatud teemad, mis meeldivad, tellin. Näiteks: hundid, päikese loojang, loodus, loomad, linnud. Tänaseks kõige suurem tikand on tiiger oma poegadega päikese loojangus 1m x 0,50.  Selle pildi raamiga maksumus on 100 eurot. Ei ole odav lõbu, eriti raamid. Tänaseks olen ainult kolm kinkinud. Kõik kokku on seintel kakskümmend viis pilti ja tegemist ootavad kümme. Täielik sõltuvus, eriti meeldib teha, kui on palju toon toonis värve. Kõige rohkem on olnud neljakümne kahes toonis erinevaid värve. 

Saadan ka näidise kivikestest, topsist, vahast ja pliiatsist, millega kivikesi pildile panna. On kandilised ja ümmargused detailid. Panen kaasa ka ühe pildi, millelt kilet ära võtta ei või, sest siis kuivab pind ära."

Mis on teemanditikand?

Teemanditikand on uus käsitööhobi, mis on segu ristpiste ja värvi numbrite järgi. Teemanditikandi puhul rakendate liimiga lõuendile pisikesi "teemante", et luua elav mosaiikmaal.

Pildi näidis 

Aseta vastavat tooni kivikesed igale numbrile ja pilt saab täiuslikuks

Valguse- ja suvepüha

                                                     ja 

                                         Head Võidupüha!

HELISEB ÜMBER NÜÜD SUVE MAGUSAM VIIS,

KÄIB VAINU PEAL RÕÕMSATE KAJA -

TÄIS KUMINAT, RÕÕMU KORDAB HIIS -

ON VALGE ÖÖ, MEELITAJA!...

        

                                                              ERNST ENNO

Tähtsad pühad juunikuus

JAANITULI

Sädemeid pillub

suur lõkketuli,

täies väes korraga

on pidu ja suvi.

Pillimees tõmbab

vana lõõtspilli,

tüdruk kohendab

oma juustes lilli.

Jaanituli vaatajaid,

tantsijaid lummab

ja kiigemäe ümbrust

kuu asemel kuldab.

Jaanilaupäev on 23. juunil. See on aeg, kui tehakse jaanituld. Vanasti süüdati jaanituled igas külas. Jaanituld tehti kas lõkkena maapinnale või süüdati ridva otsas kõrgele tõstetud tõrvatünn. Jaanituld tehti ikka kõrgema koha peale, et see oleks kaugele näha. Sellel õhtul oli palju lusti ja rõõmu. Mängiti pilli, tantsiti, kiiguti ja lõbutseti niisama. Kui ühelt jaanitulelt karjuti: "Jaan, uu!", siis pidi teise küla rahvas kindlasti selle vastama. Jaaniööl tuli korjata ka ravimtaimi, sest sel ajal korjatud taimedel arvati suur ravivägi olevat. Uskumuste kohaselt pidi jaaniööl õide puhkema sõnajalg, mille imelist ja õnnetoovat õit käisid noored otsimas. 

Jaanitule tegemine on Eestimaal senini kombeks ja jaanilaupäev ning sellele järgnev jaanipäev on meile tähtsad pühad. Jaanilaupäev on lausa kahekordne püha, sest siis on ka võidupüha.

Allikas: Teiverlaur, Maria "Minu kodumaa" Tallinn : Helios, 2018

Rahvatarkus ütleb, et jaanituul hävitab kopituse.

Lüüakse enne jaani üks parm maha, tuleb üheksa asemele; 

lüüakse üks parm peale jaani maha, kaob üheksa parmu. 

Kui kägu kukub peale jaanipäeva veel kaua, on oodata pikka ja sooja sügist.

Kui jaaniõhtul päike selgelt loojub, tuleb kuiv sügis.

Läheb aga päike pilve taha, on sügisel palju vihma oodata.

Malemängu harjutamas

 

Raamatusõbrad

 

Viivisevaba nädal raamatukogus

 

Leelo Tungal 75

22.06.1947

Lugemislusti lastele pakub kirjanik Leelo Tungal, kes 22. juunil tähistab oma 75. sünnipäeva.

Palju õnne!

Sündinud Tallinnas Ruila kooliõpetajate perekonnas. Õppinud Ruila 8-klassilises koolis ja Tallinna 42. keskkoolis, lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialal 1972. Töötanud eesti keele õpetajana Ruila 8-klassilises koolis ja Tallinna 36. keskkoolis, ajakirjade Pioneer ja Täheke toimetuses, filmilaenutuskontori korrektorina, väljaande Meie Repertuaar toimetajana, Nukuteatris kirjandusala juhatajana, ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetajana. Asutas 1994 ajakirja Hea Laps ja tegutses 2018. aastani selle peatoimetajana.

Leelo Tunglalt on ilmunud 90 värsi- ja proosaraamatu lastele ning noortele. Tema loomingut iseloomustab optimism ja elujulgus, vahetu suhtlemine lugejaga, ladus sõnaseadmine ja teravmeelsus. On kirjutanud fantaasiaelementi sisaldavaid lugusid ja muinasjutte (Barbara-diloogia, „Kollitame! Kummitame!”, „Anna ja Aadama lood”), eetilisi ja sotsiaalseid probleeme (alkoholism, lähedase inimese surm jms) lahkavaid jutustusi keskastme lugejale („Kirju liblika suvi”, „Pille, Madis ja teised”), noorsoojutte („Neitsi Maarja neli päeva”, „Varesele valu”), luuletusi ja värsslugusid igas vanuses lastele ja noortele. Nooremale lugejale mõeldud juttudes ja luuletustes kujutatakse lapse igapäevast kodu- ja koolielu vahelduvas emotsionaalses helistikus, kuid alati siira kaasaelamisega väikese inimese muredele („Väike ranits”, „Pururikas laps”, „Kristiina, see keskmine”). Positiivne ellusuhtumine ja huumorimeel ei jäta autorit ka tõsiste teemade käsitlemisel. Esiletõstmist väärib teismeliste mõttemaailma tundmine ja õpilasslängi kasutamise oskus.

Lisaks lasteraamatutele on Tungal avaldanud kümmekond luulekogu täiskasvanutele, tegutsenud viljaka publitsisti ja kriitikuna, kirjutanud ja tõlkinud nukunäidendeid, kuuldemänge, ooperilibretosid, muusikali- ja laulutekste, koostanud populaarse aabitsa ja emakeele lugemikke, lastefolkloori- ja anekdoodikogumikke, ettelugemisraamatuid väikelastele, tõlkinud rohkesti lasteraamatuid. Tungla lasteraamatuid on tõlgitud ka mitmetesse keeltesse, sealhulgas armeenia, inglise, soome ja vene keelde.

Allikas:  https://elk.ee/lastekirjandus/kirjanikud/leelo-tungal/#panel4

                                                                        

Mälumängukorüfee Tõnis Laisaar 80

 

                                                            

Tõnis Laisaar

12. mai 1942- 22. august 2017

Tõnis oli oma ema Elsa ja isa Osvaldi teine laps. Õde Mai oli sündinud aasta varem. Õe sõnul oli Tõnis erakordselt aus ja isetu inimene, loodust ning kodu hoidev.

Tõnisele on alati kõik ümbruses toimuv hinge läinud. Just tema oli see poisike, kes ennast Aidu purustatud Võidualtari juures pildistada lasi. Koolis käisid õde-venda järgemööda Aidus, Lustiveres ja Jõgeval. Kooliskäimine oli keeruline, tuli palju ja pikalt jalgsi käia, süüa oli vähe, internaadid külmad, ometi oli kooliaeg see kõige õnnelikum aeg nende elus.

Lõpetanud Jõgeva Keskkooli, mille ajalooõpetaja Eino Vaskis ikka endist õpilast hea sõnaga meenutas, ei saanud Tõnis ülikooli sisse. Ta oli tohutute teadmiste ja imelise mäluga. Tema sisseastumiskirjandis olnud vaid üks kirjaviga, ometi oli hindeks kaks. Tegelikud põhjused olid ajastusse sobimatu teemavalik - ta kirjutas 1960. aastal Noor-Eestist - ning Jõgeva Keskkoolist antud iseloomustuses - poliitiliselt arenenud, kuid ei ole mõnikord kindel. Ei leppinud ta koolis toonase ajalookäsitlusega, rääkis, kuidas tegelikult asjad Eesti Vabariigis olid. Nii saigi ülimalt lootustandvast noormehest Põdra sovhoosi põllutööline, hiljem raamatupidaja. Uuesti ülikooli proovima minna uhkus ei lubanud.

24-aastaselt andis ta oma teadmistest märku, sattus ja jäi televisiooni ning raadio mälumängumaailmasse. 1969. aastal kutsuti Tarkade Klubisse. 23 aastat osales ta Mnemoturniiris. Selle aja jooksul tuli anda vastus 9000 küsimusele. Tõnis esindas Eestit ka rahvusvahelistel telemälumängudel Naapurivisa.

1972. aastal, kui mälumängud olid juba väga populaarsed, otsustati panna Tõnis teleekraanil viieliikmeliste võistkondadega vastamisi. Tõnis Laisaar võitis järjestikku kõiki kümmet tema vastas istunud koondist. Tagasihoidlik pühakunäoline maamees, kes põhimõtteliselt ei pruukinud joovastavaid jooke ega põletanud tubakat, nii jäi ta meelde Hillar Palametsale. Tõnis teadis palju ja paljudelt aladelt, jäi võimalikke vastusevariante kaaludes kaamerate ees hästi rahulikuks. Laisaarele oli esimene ja ainus allajäämine kaotus ülikoolilinna Tartu võistkonnale.

Tervis oli Tõnisel noorusest peale nõrk, seepärast jäi väga palju tegemata, paljud võimalused kasutamata, tihti ka mälumängudel käimata, nii tervise kui ka kehvade transpordivõimaluste tõttu, lõpuks ka rahapuudusel. Noorena oli tal võimalusi reisida, telemälumängude auhinnareisidega sai sotsialismimaades käia, sh isegi Kuubal. Talude tagastamise järel püüdis ka talu majandada, kuid tervis oli takistuseks siingi.

Tõnis oli südamlik ja hea. Elas kogu elu koos oma ema ja isaga ning hoidis õe lapsi, hiljem mingil määral ka lapselapsi. Tal oli huvi kogu maailma asjade vastu, tal oli oma seisukoht igas küsimuses. Kõige olulisem teema oli Tõnise jaoks ligimesearmastus, see oli ka viimane sõna, mida pereliikmed talt kuulsid.

Küsimus Hardi Tiiduselt: "Nimetage tuntud Jaapani linn, mis kannab jaapani keeles sama nime, mis üks meie paremaid kilbareid!"

Tõnis Laisaar mõtles vastuse välja, shima tundub tähendavat saart, järelikult Hiroshima on Laisaar.

                                                                       Tõnis Laisaar.

                                                 Pildi maalis isa Osvald Laisaar 1956. aastal