Uued raamatud maikuus

Ühe täiesti tavalise pere ema otsustab, et tähtpäevade kalender tuleb korralikult ette võtta. Mona ema eestvedamisel algab tõeline pühade ralli, kus austatakse traditsioone ja lastakse loovusel lennata. Nii saavad tähistatud kauaoodatud emadepäev ja suur sünnipäevapidu kui ka jaanipäev, mil tehakse tiir peale tervele Eestile. Ja kuigi halloween on popp ja noortepärane, ei unustata ka mardi- ja kadripäeva. Samuti oodatakse sõbrapäevakirju kogu maailmast ja avastatakse veidi eriskummalisi tähtpäevi, nagu näiteks mittemidagitegemise päev ja lindude joonistamise päev. Ema erakordne vajadus tähtpäevi tähistada tekitab tõelise pühade maratoni ja paneb proovile pere liikmete kannatuse.

Elevandilaps Fanni läheb koos emaga külapeole põnevil ja uudishimulikuna. Kõik ei lähe aga nii, nagu plaanitud. Ebaõnnestunud palliviskemängu järel tabab Fannit äkitselt suur tundeklomp, millele ta ei leia selgitust. Ema lohutab Fannit ja suunab ta tegevusele, tänu millele Fanni mõistab, et erilaadseid tundeid on kõikjal. Kas Fanni suudab oma tundeklombi lahustada?
Raamatu lugu aitab lapsel mõista, kuidas tunded sünnivad ja kui mitmepalgeline on tunnete kogemine. Raamatu sündmuste kaudu on kerge harjutada tunnete äratundmist ja neile nime andmist, mis loob eelduse teiste tundeoskuste õppimiseks.

Illikuku väikeses peas küpsevad suured mõtted. Neid on seal palju. Illikuku arutleb, küsib küsimusi, kirjeldab kõike, mida näeb, ja vahel ka seda, mida teised ei näe. Ta jagab lahkelt oma avastusi ega kahtle hetkekski, et inimesed soovivad talle ainult head.
Illikuku on saanud nelja-aastaseks ja käib lasteaias. Ta räägib vaimustusega oma uutest sõpradest ja eeskujudest, lõunauinakust, näidendirollist ja muidugi joonistamisest. Tema arutlused on nüüd juba sisukamad, aga jäävad ikkagi armsalt lapsemeelseks ja ausaks.
„Illikuku läheb lasteaeda” on järg raamatule „Illikuku jutustab”, mis oma ilmumisaastal (2023) pälvis koha 5 kauneima lasteraamatu seas ning Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia ja hea lasteraamatu märgise.

Mamma Muu on lehm, kes sööb rohtu, kuid teeb ka kõike muud. Selles raamatus Mamma Muu kurvastab. Vares ei pane tähelegi, kui ta hoolimatult Mamma Muule haiget teeb. Kuid tõelised sõbrad jäävad alati sõpradeks. Raamatu muudavad elavaks Sven Nordqvisti lõbusad värvilised pildid.

„Kas sa oled minu sõber, Vares?“ küsis Mamma Muu.
Vares ei pannud tähelegi, et Mamma Muu kurvastab.
Ta lendas jälle läbi akna välja.
„Lähen vaatan, ehk on Liina mulle pitsat toonud!“
hüüdis Vares lootusrikkalt.

„Tead, minu ema ka sellest kunagi ei räägi ja vanaema ei räägi, ei luba mul ka rääkida, aga vaat vanatädi rääkis nii. Et venelased on siin okupandid, eriti sõjaväelased.“ Ella mõtles, et tema vanaisa oli ju ka sõjaväelane, aga et ta on eestlane, seda ta juba teadis. Õnneks ei ole vanaisa niisiis okupant. Või on? „Kas minu vanaisa on okupant?“ küsis ta kuuldavalt. „Sinu vanaisa kindlasti ei ole,“ vastas Aira kiiresti, „aga vanaema võibolla küll,“ lisas ta kõhevil. „Vanaema oli hoopis partisan, ta sõdis õigluse ja kommunismi eest, fašistide vastu, tema on veteran, mitte okupant,“ seletas Ella seepeale uhkelt. „Klanni võrgus“ on lugu neiust, kes Eesti iseseisvumisajal ei suuda end leida. Tema venekeelse perekonna elu on alati olnud seotud Nõukogude Liiduga ja kui see riik olemast lakkab, laguneb ka Eileeni eest seni jõulisi otsuseid langetanud pere. Äkitselt on ta liiga vaba. Eileen elab kogu südamest kaasa Eesti taasiseseisvumisele, minnes vastuollu oma perekonna väärtustega, aga tunneb, et jääb ikkagi võõraks, suutmata poliitilisi muutusi lõpuni mõista. Eileeni eneseotsingute kaudu avab autor meile tükikese Eesti lähiajaloost.