"Kunst raamatukokku" noortele

2018. aastal on noortel (14-26-aastased) võimalus eksponeerida oma kunsti raamatukogu erinevatel pindadel. Ühtlasi on näitused ka kingituseks Eestile.

"Noor, loo, too - kunst raamatukokku"  raames eksponeeribki meie raamatukogus oma kunstitöid ja luuletusi kohalik 18. aastane koolitüdruk Laura Ikmelt. Näitusele on välja pandud seitse erinevas tehnikas tööd ja viis luuletust.

Ise kirjutab ta endast ja oma töödest nii: 

    

"Olen noor hobikunstnik Jõgevamaalt. Mind huvitab astronoomia ja filosoofia. Mulle meeldib öine, pime ja pakane aeg. Veel meeldivad mulle liikuvad veekogud ja kevadine roheline mets. Minu lemmiklill on moon. Vabal ajal, lisaks arutlevatele tekstidele oma blogis, kirjutan ma ka luuletusi. Treeniva hobina harrastan ma budot (enesekaitsetreening).

Luuletuste kirjutamiseks suurema inspiratsiooni olen saanud Tumblr.com-ist, erinevatest loetavatest raamatutest ja Betti Alveri (hüüdnimega Printsess) kogudest. Tegevused, mis mulle pidevat motivatsiooni süstivad on: öösel jalutamas käimine, veekogu ääres olemine, üksi metsas jalutamine, kaua õhtul üleval olemine, muusika kuulamine.

Suurem osa töödest on tehtud õlivärvidega.

Pilt, kus on kolmnurk ruudu sees, tuli mulle meditatsioonis. See kolmnurk liikus rohkem minu poole ja siis liikus tagasi, kord oli kolmnurk suur ja siis jälle väike. Kogu asi helendas kollasena. Kolmnurga piirid olid hajuva rohelisega piiritletud.

Noor naine, kellel on silmad kinni, tuli samuti meditatsioonis. Pisike tüdruk, kes on paremal nurgas ja ta käes on süda, on selle naise mälestustes.

Need, kus on kass ja linnukujutis, on abstraktsed maalid. Neile ma otseselt ei mõelnud, kui maalisin. Ühinenud jooned joonistusid paberile ise ja mina lihtsalt täitsin neid värviga.

See, kus on naine, kes hoiab käsi palveasendis kuu poole, tuli meditatsioonis. Mis tunne seoses pildiga tekib, seletabki pildi sisu ära.

Maal, kus on meri ja loojuv päike, tuli ka meditatsioonis. Meditatsioon oli tund aega ning ma läbisin selle kodus. See on tunnete väljendus pildikirjas. See, mis tunde see vaatlejas tekitab, ongi õige seletus maalile.

Minu suurim maal on portreefoto naisterahvast, kellel on sõrmede vahel süda ning kes valab pisaraid. See on nii abstraktne kui sürreaalne. Naisel on ühe näopoole ees mask ja teise ees pole.  See, mille ees on mask, tundub palju tuimem versioon kurbusest. See, millel pole maski, näitab lisaks pisaratele ka purunenud südant. See, millel pole maski, on koos õitseva lillega. Maskiga poolel on mäed ja lehed ja üles kasvavad joad, mille tippe katab must kogu."  

Luuleread Laura Ikmelti sulest:

Tiivad

Poeetika, see ei ole mulle võõras,

need südamesõnad kirja sean nõnda...

Oleks valuta armastus,

see hääbuks tasa-tasa.

Olla kannatustega rõõmus,

see nooruk on tõeline.

"Kannata...kannata rõõmuga, noorik,

ega armastus muidu tule, kui valu ei ole."

Nauditav

Inimkonna kära,

kas seda tõesti on vaja.

Sellega ei tehta ju kellelegi ära,

suureneb vaid liigne müra.

Kui inimesed näeksid sisemust,

 siis neil ei jätkuks enam nii palju vilumust, 

et teha kilu sust.

Hingesoojus ja rõõm,

see tihti surijate viimane sõõm.

Viimane hingesoov.

Lihtsalt kaootiliselt, kõikehõlmavalt

KAUNIS.

Kui vaid elu naudiks

mitte seda maha tauniks.


Roosi

Südameke sees teeb keerde,
kogu maailm, see nii pöörleb.
Silmist jooksmas pisarad,
ma vastu jonnin virinal.
Hinges rahu-raskus üheaegselt,
mõttekeerde kaotan vaikselt.
Mul peas kumisemas roosamanna refrään,
mida kõike maailmas näen.
Tumesinisest saamas helekollane,
oimukohalt veidi mullane.
Südame juurest puhta kullane.
Tormakas ja ettearvamatu,
seda kõike ainult minu hinge tõttu.
See ma olen,
vihka mind või pelga,
selle kõik endale selga võtan.


Verbaalne üritus väljendada selgelt

Lihtsalt sinu ligidus mul vaikuse toob,
väga armastava õhkkonna loob.
Sinu hääle värin
mul kehas sellest värin.
Su naerusuu...
mul sellest meeletu deja vu.
Su huulte pehmus...
noor tüdruk mu sees ehmus.
Su kohalolek...
see nõnda turvaline oleks.
Su kätekuju...
ma mõtetega nendes aina ujun,
liigutused nõnda sujuv
mitte nagu mu muutlikud tujud.
Ma sinu hingega ujun
ettekerkivad nägemused, kujud.
Mu süda avaneb sulle
teistega olen mänginud vaid kirja ja kulle.
Juba astungi sellesse tulle
"Mida teeks maailm, kui poleks selliseid armunud hulle?"


Kui sulen silmad, soovin teil hääd ööd

Mul sees keerab ja silme ees on must,
näita mulle juba seda taevaust
Hingeniidid sulavad päikeses,
selles mannetus maailmas väikeses.
Süstida positiivsust, tuleks mõelda
südamesse augud sai nõelda,
raputatud sai see maailm pisike
räägiti, omal hingel, oma kivike.
Elu see lühike...
kuhu poole rühin?
...kui tunnen kõike
Unenäod teevad sünnetesse lõike
(Sünne-süda+tunne)