TEADE

KOHTUMINE RAAMATUKOGUS!

Neljapäeval, 29. veebruaril kell 15.00

AUTOMATKAJAD AAFRIKAS

Muljeid jagab Mikk Seer  

Olete oodatud!

Veel veebruarikuusse uusi raamatuid

„Mõrsjapeeker“ on Paula  Haavaste Saaremaa-sarja kolmas raamat.

Vilja ja Villem Talviku külalistemajja saabub suveks Tallinnast võttegrupp, et vändata filmi kolhoosielust. Vilja on elevil, kuid muretseb, kas ta jaksab nii suurt hulka külalisi võõrustada. Õnneks on naabermajja kolinud uued asukad ning Vilja saab abi uuelt sõbralt Illelt.
Vilja koos oma sõbranna ja teiste talu asukatega satub ka filmitegemise keerisesse, kui kahe külanoore pulmastseen otsustatakse üles võtta tema koduõuel.
„See on suur õnn, kui leiad sõbra täiskasvanueas. Oma romaanis tahtsin kirjeldada sellise sõpruse sündi. Nõukogude Eestis võisid saladused olla eluohtlikud ja inimesed pidid olema ettevaatlikud, keda nad usaldavad,“ ütleb autor.
Paula Haavaste populaarsed ajalooromaanid kirjeldavad suure soojusega tavaliste inimeste, eriti naiste igapäevaelu. Saaremaa-sarja eelmine osa „Külalistemaja“ („Vierashuoneet“) pärjati 2019. aastal Turu raamatumessil Book à la Carte auhinnaga, mis antakse toiduteemat kõige paremini käsitlevale ilukirjanduslikule teosele. Palju maitsvat toitu valmistatakse ka „Mõrsjapeekris“. Raamatu lõpus on 16 retsepti 1950. aastatest.

Kui kõik laguneb koost, kas armastus suudab nad kokku tuua?

Brooke Turneril on oma isaga alati keeruline suhe olnud. Aga kui isa tervis võtab pöörde halvemuse poole, jätab Brooke kõik sinnapaika, et tema eest hoolitseda. See on lõppude lõpuks ikkagi tema isa, kes vajab teda. Mida Brooke ette näha ei oska, on tema pikaajalise suhte lagunemine ja riigi teise otsa, San Diego Little Italysse kolimine.

Luca DʼAngelo on kolmest lapsest vanim ja väikese tütre üksikisa. Kui tema ema nende majas ülemise korruse Brookeʼile välja üürib, on ta vihane. Kes on see kaunis võõras, kellel naabruskonnaga mingeid sidemeid ei ole? Kas teda saab perekonnale nii lähedale usaldada?

Kui Luca kuuleb Brookeʼi raskest teekonnast põdura isaga, tema süda pehmeneb. Brookeʼil, kes on tunnistajaks Luca raskustele üksikvanemana, tekivad samuti mehe vastu tunded. Aga kui kõik laguneb koost, kas armastus suudab nende haavatud südameid ravida?

Pille on naine, kelle elu ilusaim aeg võttis ühel päeval hetkega kõige karmima võimaliku pöörde. Noores eas pidi ta hakkama oma elupäevi sammuma käsikäes vähidiagnoosiga. Nelja haiguskeerise sees möödunud kuus aastat on nüüdseks läbi. See on ülimalt võimas lugu väga inspireerivast naisest ning tema lootusest, usaldusest, eneseleidmisest ja hinge ilust, aga ka hirmudest, surmast ja südamevalust. Tänaseks on sellest kogemusest autori jaoks välja kasvanud rahu, metsik elutahe ja piiritu armastus – armastus elu vastu.

—
Arvasin, et olen päral – olen lõpuks hakanud tundma midagi õnnetundelaadset, püsivat turvalisust ja eluharmooniat. Olin tol hetkel värskelt seljatanud sünnitusjärgse depressiooni ning rahu oli tehtud mitme minevikupainajaga. Kaks last, armastav abikaasa, minu jaoks maailma kõige hubasem ja ilusam kodu, hea töökoht ja edasiliikumine karjääriredelil, hunnik häid sõprussuhteid – kõik oli justkui olemas. Ja just siis jõuab laastavalt, jõuliselt ja armutult kohale katastroof ning kogu su maailm kukub kokku ja tirib su pilkasesse pimedusse.
Sealt väljaronimiseks peavad langema kõik eesriided ja barrikaadid
 inimhinge sisemusest. Läbi mitme põlvkonna on siiski kinnistunud hoiakud ja käitumismustrid, et mured ja kriisid on karistused ning neid peab kannatama ja lahendama üksinduses vaikides, tundes sealjuures süü- ja häbikoormat, alustades igat päeva enesele ja teistele valetamisega.
Kogu see rööprähklemine tabudeks tembeldatud olukordades pimendab tõde valgusest tunneli lõpus, et kriis ei ole oma olemuselt midagi muud kui võimalus. Võimalus võtta puhas leht ja kirjutada oma elu ümber. Jah, ka siis, kui surm silmisse puurib.

PILLE RETTER

Minu emme ei karda pimedust, aga mina kardan väga. Kohe väga-väga, sest pimeduses ei ole ju midagi. Aga emme ütleb, et pimeduses on palju peidus, see tuleb vaid üles leida. Kui emme viib mu vanamemme vanasse majja ööbima, siis tuleb keset ööd keegi, kes aitab mul pimedusehirmust üle saada.

Raamat „Öölaps“ räägib laste seas väga levinud hirmust – pimeduse kartmisest – ja annab juhise, kuidas näha pimedust kui salapärast seiklust. Lisaks õpetab raamat lastele mitmeid ööga seotud väljendeid ja tutvustab öö-nimelisi tegelasi.

2022. aasta 24. veebruari hommikul ehmatas Venemaa maailma laiaulatusliku sissetungiga Ukrainasse. Miks Putin seda sõda alustas ja miks on see kulgenud viisil, mida varem ei osatud ettegi kujutada? Ukrainlased on suutnud vastu panna, lääs on ühinenud Ukrainat toetama, Venemaa langeb üha suuremasse isolatsiooni.

«Vene-Ukraina sõda» on põhjalik ülevaade sõjast, mis on tegelikult käinud juba alates aastast 2014 ja on nüüd, mil Venemaa püüdis hõivata Kiievit, paisanud segi külma sõja järgse geopoliitilise maailmakorra. Tuntud Ukraina-Ameerika ajaloolane Serhi Plohhi ei jäta tähelepanuta ühtegi detaili olukorrast võimukoridorides ega kaevikutes ning pakub samal ajal põhjaliku ülevaate varasemast ajaloost. Ta otsib konflikti juuri kaugetest aegadest alates tsaaririigist kuni Nõukogude Liiduni ning kirjeldab haaravalt tormilisi sündmusi ja demokraatia keerdkäike Venemaal ja Ukrainas pärast NSV Liidu lagunemist.

Harvardi ülikooli Ukraina ajaloo professorilt Serhi Plohhilt on varem eesti keeles ilmunud «Euroopa» (2023), «Tšornobõl» (2019) ja «Viimane impeerium» (2016).

Eesti Vabariigi sünnipäevanädal

 MEELEGA MÕISTA

Rukkililleõis

suitsupääsukeste lend

taevas maa kodu.

/Peep Ilmet/

1988

Siin oled kasvanud. Tasasel maal...

SIIN OLED KASVANUD. TASASEL MAAL.

Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.

Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.

Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka

ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.

Siin on su rahu ja tasakaal.

/Paul-Eerik Rummo/

1942

Head sõbrapäeva!

Rõõmu vikerkaar

                                                                       Vikerkaare värav

                                                                       taevas vastu särab.

                                                                       Kunstnikuks on päike,

                                                                       abiks vihm tal väike.

                                                                      Seitse värvi taevakaarel

                                                                       nagu unistuste saarel,

         rohkem toone peidus 

      sellel värvide alleel.

          Ava värav, astu sisse -

               rõõmu tuleb südamesse.

       Sõbrale saad sedasi

      rõõmu anda edasi.

   /Urve Grossthal/

Lugemist lastele sõbrapäevaks!

                                                              

 

Rõõmsat vastlapäeva!

Täna liugu laseme, 

hõissa meil on vastlad, 

seljas kasuk lumine,

jalas valged pastlad.

Ai, rai, ridi, ralla!

jalas valged pastlad!

Õhtuks oaleemekest

saab ja seajalgu,

hammastega anname

neile tubli talgu.

Ai,rai, ridi ralla!

neile tubli talgu.

Pääle selle kuulame,

kas ju pill ei hüüa,

et saaks õhtul õhinal

vastlavalssi lüüa.

Ai, rai, ridi, ralla!

Vastlavalssi lüüa.

Autor: Eesti rahvaviis, sõnad Peeter Jakobson

Uusi raamatuid veebruaris

Tujuküllane ja emotsiooniderohke tänapäevane noorte armastusromaan tüdrukust, kes avastab, et perekondadele mõeldud puhkekeskuses veedetud suvi polegi nii kohutav, nagu ta oli arvanud... ja et armumine toob kaasa südamevalu, naeru ja üllatused!

Imre Siili eripalgelistes novellides, mille ajajoon ulatub nõukaajast tänapäevani, tuleb ette nii traagilisi sündmusi ja heitlikke hetki kui ka üpris humoorikaid seiku. Neis jäädakse õnnetult ilma oma armsamast, satutakse merehätta või patuteele, heideldakse tüütute arendajate või naabritega, peetakse muutlike meeleoludega perepidusid ja muretsetakse pärandvara pärast, kuid leitakse endale ka uusi kallimaid, õpitakse luulet mõistma, müstiliste olendite näpunäidete järgi kooki küpsetama või tervistavaid vaktsiine keetma ning uidatakse vahel isegi päris kaugetel ulmelistel radadel.

 Kertu Jukkum: Avastan, et mul on aasta lisaaega. Hetkegi raiskamata panen gloobuse keerlema ja pakin seljakoti. Üheotsapilet viib maailma ohtlikematesse riikidesse, kus kõik teed ei vii lemmikpaika. Ent iga jumala päev on täis seiklusi ja tänulikkust. Elan kui mitut elu korraga ja palvetan vahel, et ikka hästi läheks. Kui usaldada elumerelaineid ja õnn pole maha jätnud, läheb viimaks kõik hästi.

Olavi Ruitlane: Tundlikult elusa tekstiga kontrastide raamat, mis viib kirjeldamise asemel kohale. Lummav ja põnev, samuti vastutustundetu ja ohtlik.

Kertu Jukkumil puudub enesealalhoiuinstinkt, lähedastel tuleks ta kinni siduda, iga kord kui ta seljakotti pakkima asub.

Lauri Räpp: See raamat tekitab vastupandamatu soovi sukelduda pea eest seiklustesse, tundmatusse. Nüüd ja kohe. Sest kõige mäletamisväärsemad lood sünnivad väljaspool mugavustsooni. Neil lehekülgedel Kertuga kaasa seigeldes võib veel kord kinnitada, et rännates ei avasta me ainult maailma, vaid õpime tundma ka iseennast ja saame paremaks inimeseks.

Läbi Kesk-Ameerika rännates on Kertu igas hetkes päriselt kohal. Olgu see milline tahes. Sel viisil õpime märkama nähtamatut ja kasvatame empaatiat. Unustamata, et teistsuguse maailma ja inimeste mõistmine ei tähenda ilmtingimata kõigega nõustumist. Aga lõpuks on inimene ikka inimene, ükskõik millisesse puntki maailmakaardil ta oma kodukoha tähistamiseks nõela saab torgata.

Möödunule tagasi vaadates näib, et aeg kulus kiiremini siis, kui elus juhtus midagi eriti head ja meeldejäävat. Kui ma raamatu viimase lause olin lõpetanud, tundus et möödunud oli vaid üürike viiv. See pole muud kui märk, et lugemisele kulutatud aeg oli iga sekundit väärt.

Sisu tutvustus 

„Ohoo, sa oled Eestis, kauaks tulid?“ on tavaline küsimus, kui mõnd vana tuttavat või sõpra näen. „Sa ikka ei väsi!?“ imestatakse vastust kuuldes. Ei väsi. Mul on seda vaja. On vaja neid inimesi teistest kultuuridest ja teise nahavärviga minu ümber.
Armastan süüa karrit Bali rannas ja siis lennata järgmisele Indoneesia saarele. Nii olen sattunud Timoril festivalile, kus teisi turiste polegi. Tellinud külaelanikelt kokanduskursuse ja üllatunud, et toiduvalmistamiseks mõeldud siga alles ringi jookseb. Käinud Sumbal matusetseremoonial kadunukest ümber matmas ja laulnud kirikuõpetajatega karaoket. Koguni Lembonganile mesinädalaid veetma olen juhtunud.
See viimane tähendab, et lõpuks ometi õnnestus mul tutvuda kohaliku naisega ja õppida tundma pruudiluna ehk pühvlite ja hobuste kinkimise keerulisi nüansse. See ei ole nali. Kas ja kui palju ma neid veiseid ostsin, saate teada sellest raamatust. Kui ma räägin oma lugu Indoneesias, öeldakse, et olin musta maagia mõju all…

See raamat on noorele linnu- ja loodushuvilisele, kuid mitte ainult. Kas teame ja tunneme neid sulissõpru, kes elavad siin Eestimaal meie kõrval, ja kelle häälitsusi ja laule kuuleme metsas ja nurmel, pargis ja põllul, rabas ja aias, jõe või järve ääres? Kes nad täpsemalt on ja kuidas kõlab nende laul?
Selles raamatus saavad sõna kakskümmend lindu, kes on kas väga tuntud või eripärased või huvitava häälega. Igaüks neist kirjutas inimestele kirja, milles jagab oma rõõme ja muresid, tutvustab oma iseloomu, eluviisi, harjumusi ja eelistusi. Mõni teeb seda humoorikamalt, mõni tõsisemalt. Lugedes nende kirju, saavad nad meile tuttavamaks ja omasemaks, mõistame, miks neid on vaja kaitsta ja hoida.
Milliseid laululinde pesitseb Eestis kõige rohkem? Kelle hääl on kõige hirmutavam? Keda kutsutakse jõe kalliskiviks? Kuidas lendab rukkirääk? Kes on meie naabrite lätlaste rahvuslind? Millise linnu järgi on nimetatud kuulus ooper? Kes on üliosav vigurlendur? Kuidas kaitseb metsa rähn? Kelle sugulased elavad kõik troopikas? Mis vahe on käol ja vaenukäol? Nojah, kägu - teda teavad kõik, kuid näinud on väga vähesed. Millega üllatab meid aastalinnu 2024 välimus?
Raamatu valmimisele aitasid kaasa viis fotograafi, tänu kellele näeme linde-peategelasi erinevates olukordades, mis on naljakad, ootamatud, poeetilised, heldimust tekitavad või lihtsalt huvitavad ja ilmekad. Ja kõik need fotod on pildistatud Eestis!

Hetked kodumaalt

Aidu raamatukogus on avatud uus fotonäitus, mis kannab pealkirja  "Hetked kodumaalt". Fotode autor on Maia Sermand. Välja on pandud 24 fotot Maia senistest tegemistest loodus-piltnikuna läbi mitme aasta. 

Olete oodatud näitusega tutvuma!

                                                      

Maia Sermand

 Tere tulemast minu teisele isikunäitusele

Hetked kodumaalt

Minu nimi on Maia ja olen 42-aastane. Hing on alati helisenud ühes
rütmis loovuse ja käsitööga.

Fotograafiamaailma sukeldusin pea 8 aastat tagasi. 2017. aasta
juunikuus oli see hetk, kui pildistasin esimest korda pulmas ehk siis
kõige esimene töö oli kohe väga vastutusrikas ja suur ettevõtmine.
Sellest päevast peale on minu süda tuksunud fotograafia rütmis.
Esimene kaamera sai soetatud 200.- eest ja see oli kasutatud. Teise
suutsin ühel fotosessioonil ära uputada. Kukkusin karsumm vette ja
hingusele see läkski. Täna on mul neljas pildimasin. Täiskaader
hübriid.

Minu fotokogemuse kogumine algas looduse jäädvustamisega tunduvalt
varem, kui 2017 aastal. Ajaga selgus, et mulle meeletult meeldib
inimestega töötada.

Näitusele panin üles kerge läbilõike minu senistest tegemistest
loodus-piltnikuna läbi mitme aasta. Enamasti pakub mulle põnevust just
loodusnähtuste kogemine ja pildistamine. Samuti püüan kaadrisse
rõõmuga koduaia ilu. Meie kodumaa on imeilus ja tegelikult saame
imelisi hetki kogeda ka täiesti omaenda koduväravas. Tasub vahetevahel
silmad puhkama lasta ümbritseval ilul.

Käesoleva näituse fotod on ka müügis. Pisemate piltide hind on 5.-,
keskmise suurusega 10.- ja kõige suurem on hinnaga 15.-. Kui Sinu
lemmikfoto on juba broneeritud, kirjuta julgesti maiasermand@gmail.com
ja leiame Sulle samuti võimaluse. Loodan, et minu armsad hetked
leiavad endale sooja ja armastava kodu.

Head uudistamist!

Koosviibimine raamatukogus

 Möödunud teisipäeval tähistati Eesti kirjanduse päeva. 2023. aasta 30. jaanuarist on eesti kirjanduse päev rahvakalendris riiklik tähtpäev, mida tähistatakse Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare sünniaastapäeval. Eesti kirjanduse päev on ka lipupäev.

Kuna käesoleva aasta esimene ühine koosviibimine raamatukogus toimus nii tähenduslikul päeval, alustati kohtumist viktoriiniga. Küsimusi oli kokku 16, neist 11 vastusevariantidega. Teada tuli eesti kirjanikke, nende teoseid, eluga seotud fakte ja sündmusi. 

Seejärel jaotati igale osalejale kätte üllatuspakk "Pimekohting raamatuga". Paki sisuga tehti tutvust kohe. Head lugemiselamust!

Edasi sai sõnajärje üle Mai, kes on meie üritustel kindel osaleja. Kuna Mai sünniaasta on 1941, meenutas ta aegu 1944. aasta sügislahingutest kodukülas Aidus ja sellele järgnevast eluga toimetulekust. Talupoegliku visadusega tuli hakata uut elu taastama. Sellel vaesel ajal tuli leida, mida lauale panna. Põhilise toidu andis loomapidamine ja oma põld. Kuulates Mai juttu, kujunes meenutustest ühine vestlusring.

Aitäh Maile ja kõigile kaasalööjaile!

Kohtumiseni veebruarikuus!

                                                                        Jutustab Mai

                                                        

                                                    Üllatuspakk "Pimekohting raamatuga"

                                                                 Tutvumine paki sisuga

Uued raamatud

Kaheksa eneseusku sisendavat lugu.

Leo käib veel lasteaias, aga on juba suur ja tubli ning õpib iga päev midagi uut. Tema tegemistest raamat räägibki.
Päevad on täis põnevat saginat. Aga mõnikord ei lähe asjad päris nii nagu plaanitud ja vahel on üksi lihtsalt igav olla. Siis on vaja kannatlikkust, et õiget aega oodata, ja värsket mõtlemist, et igavusest võitu saada. Vahel tuleb ette keerulisi olukordi, mis nõuavad julgust ja pealehakkamist. Hirmust ülesaamiseks tuleb sellele vastu astuda, et uutest kogemustest jõudu juurde saada.

„Universumi kingitus” on Neti Abramsi lugu tema enda silmade läbi. Neti Abramas sünnib siia ilma üsna eaka abielupaari ainsa lapsena. Heal majanduslikul järjel vanemad hellitavad tütart igati. Ta on oma isa ja ema silmatera. Kuigi elu algus on paljutõotav, lõpeb Neti lapsepõlv ja ilus elu ootamatult ning valusalt. Noor naine kukub vaimselt kokku. Neti leiab abi ja lohutust tema ellu ilmunud noorelt mehelt. Paari aasta pärast nad abielluvad. Peagi varjutab noorte abieluõnne tõdemus, et Neti ei saa lapsi, mille kohta noorik ise irooniliselt nendib, et ta on aher. Tema murele ei leita lahendust ja perre võetakse kasulaps. Seoses sellega tekivad uued probleemid.

Alles aastaid hiljem leiab Neti hingerahu ja lepib saatusega. Aga seda õnne pole kauaks. Naist tabab järjekordne jalustrabav hoop. Ta ei ole sellest veel toibunud, kui juhtub midagi eriti kohutavat. Neti on väga raske valiku ees: kas andestada ja aidata, ulatada palutud abikäsi, või pöörata selg inimestele, kes põhjustasid talle eelnevalt kannatusi. Ootamatult saab Neti abi sealt, kust ta ei oleks osanud oodata ega loota.

ÕPPIDES UUESTI ARMASTAMA

Wade Daltonil on halb päev. Tema viieaastane poeg on kogemata köögi põlema süüdanud, tütar on pahur nagu alati ja noorem poeg pole veel süüa saanud. Wadeʼi ema – tuntud ka kui lapsehoidja – on salaja põgenenud, et abielluda petisest kallimaga. Kas asi saab veel hullemaks minna?

Selgub, et saab, kui mehe ukse taha ilmub eespool mainitud petise ärritavalt ilus tütar, kes pilgutab oma hirvesilmi ja on nõus senikaua Wadeʼi lapsi hoidma, kuni vastabiellunud tagasi jõuavad. Kas ta saab naist enda katuse alla elama usaldada? Kas ta saab naisega ühe katuse all elades ennast usaldada?

Põldmarjamaja naised on tagasi!

Tagasitulek Cannon Beachi ja elamine Põldmarjamajas, kus heade asjade juhtumine näib olevat ette määratud, on toonud Melissa Fieldingile ja tema noorele tütrele suurt rõõmu. Ehk ei ole see juhus, et üksikema „põrkab kokku“ Eli Sandersoniga ja avastab, et kena arst on samuti äsja linna naasnud. Endine sõjaväearst on vägagi veetlev, aga endisest märksa reserveeritum. Kas nüüd on käes aeg minevikuvarjud kõrvale heita?

Muinasjuttude ajatu võlu

 "Inimesed on aegade algusest alates armastanud muinasjutte. Muinasjutt on inimloomuse osa: muinasjutt täis kujutlusi, täis head ja halba. Muinasjutt, kus enamasti võidule pääseb hea. Kujutlusvõime on üks inimese suurimaid rikkusi." 

                                                                              Aino Pervik, lastekirjanik

                                                         Maailma rahvaste muinasjutte

Toidukultuur

 "Toit ei tähenda ainult kõhtu ega paita maitsemeeli, vaid moodustab olulise osa meie kultuurist ja rahvuslikust minapildist. Kokakunst on riigi sümboolseks visiitkaardiks ning kokad suursaadikuteks, kes esindavad oma riiki. Toit on ja jääb üheks omapäraks, mille kaudu avaneb võimalus maailmale tutvustada kohalikke traditsioone, väärtusi ja oskusi ning kodumaist toorainet."

                                                                            Dmitri Demjanov, Eesti Kulinaaria Instituut, 2012

Kultuuririkkuse aasta

2024 on kultuuririkkuse aasta.

Eda Silberg, Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler

"Kultuuririkkuse aasta on meie kõigi aasta, sest meid ümbritsevasse kultuurilisse mitmekesisusse annab oma panuse igaüks meist. Kuigi oleme erinevad, oleme siiski kõik ühest tervikust - Eesti ühiskonnast, mis on  eri aegade jooksul erinevatest kultuuridest läbipõimunud. Samas on lõimumine ja sidususe, hoidmine pidev protsess ning teema-aasta aitab meid ümbritsevat kultuurilist rikkust paremini teadvustada ja veel rohkem väärtustada. Pöörame aasta jooksul erilist tähelepanu nii Eestis elavate eri rahvaste mitmekesisele kultuurile ja traditsioonidele kui ka Eesti oma unikaalselt paljutahulisele kultuuriruumile ja meie kogukondadele (sh rahvuskaaslastele välismaal). Terve 2024. aasta on pühendatud Eesti erinevate kogukondade avatusele, üksteisemõistmisele ja tihedamale koostööle. Kutsume üles avastama kultuuririkkust enda ümber ka igapäevaelus: proovima erinevaid rahvustoite, külastama Eesti erinevaid piirkondi, lugema eri rahvastest kirjanike raamatuid, kuulama eri maade muusikat ja kindlasti suhtlema inimestega teie ümber. Mida rohkem me omavahel suhtleme ja mida paremini üksteist mõistame, seda tugevamad ühiskonnana oleme."