Aidu raamatukogu (Põltsamaa Raamatukogu haruraamatukogu): 2024

neljapäev, 25. juuli 2024

esmaspäev, 1. juuli 2024

PUHKUSE TEADE

AIDU RAAMATUKOGU PUHKUSE AJAKS SULETUD:

08. - 21. juuli

05. - 18. august

26. august - 01. september

TÖÖPÄEVAD:

22.07, 23.07, 25.07, 29.07, 30.07,

01.08, 19.08, 22.08

20. juulil tähistab 50. sünnipäeva eesti ajakirjanik, kirjanik ja kirjastaja Epp Petrone. Ta lõpetanud 2000. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Epp Petrone on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. On töötanud TV3 saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetajana. Wikipedia

Aastal 2007 asutas kirjastuse Petrone Print, kus töötab toimetaja ja kirjastajana tänaseni.

Lastekirjandusse tuli Epp Petrone 2008. aastal. ta alustas lüüriliste pildiraamatutega ("Kust tuli pilv?", "Siis, kui seened veel rääkisid", "Ma kingib sulle jõe"), millega paralleelselt ilmutas omaeluloolisi väikelaste ettelugemisraamatuid ("Marta varbad", "Anna hambad", "Leena peenar" jt). Oma adressaaditundliku lähenemise tõttu said teosed väga menukaks, nii et neid on korduvalt uuesti välja antud. Väikelasteraamatutes näeme kirjanikku kui tähelepanelikku mudilaste jälgijat ja nende hingeelu head tundjat. Köitvad ja mõtlemapanevad on koolilastele mõeldud loomaloodki ("Hiir püksis"). Eriline osa Petrone loomingus on Eestis vähem tuntud muinasjuttude töötlustel ("Elas kord", "Võlusõnad", "Muinasjutte armastusest"). Allikas: internet

Soovime kirjanikule palju õnne ja jääme põnevusega ootama uusi raamatuid.

Anar Sillakivi loodusfotod

27.juunist - 21. septembrini

teisipäev, 18. juuni 2024

Juunikuusse veel uusi raamatuid

neljapäev, 6. juuni 2024

Juunikuu uued raamatud

Noor kolme lapse ema Miia sõidab lugemislaagrisse nädalaks puhkama. Idüllilises maakohas asuvat laagrit peavad kaks õde. Laager on korraldajate sõnul mõeldud selleks, et seal saaks segamatult raamatuid lugeda, uusi sõpru leida ja osaleda toredates ühistegevustes. Laagrisse tuleb kokku kümme inimest: on noori, on vanu, on naisi, on mehi. Ja kass Albert, keda tema peremees jalutab rihma otsas. Kõiki neid lugemine väga ei huvitagi ...
Juba esimesel õhtul hakkavad juhtuma imelikud asjad ja lugemisest ei tule suurt midagi välja. Lugu võtab kriminaalse pöörde. Keegi laagris osalejatest näppab teiste asju, aga kes neist? Ja milleks? Miia püüab selgust saada. Tuleb välja, et peaaegu kõik laagrilised kannavad endaga kaasas saladusi ja keerulist minevikku.

„Miia oli jõudnud lugeda kakskümmend kuus lehekülge kaasasolevast romantilisest põnevikust ja selle peale tukkuma jäänud, kui teda äratasid koridorist kostvad ärevad ja vihased hääled. „Ma tean, et ma jätsin selle laua peale,“ karjus mehehääl. „Mis kurat siin toimub?“

Mis juhtub, kui viieteistkümneaastane tütarlaps saab äkitselt teada, et ta vanaisa, keda ta alati austanud ja imetlenud oli, osutus noorest peast reeturiks, kes paljastas pärast sõda NKVD mõrtsukatele metsavendade laagri asupaiga? Jaana usk inimeste headusesse kaob hetkega olematusse, ta mõistus lihtsalt keeldub seda uskumast. Samal ajal puuduvad ka tõendid, et seda laimu ümber lükata. Ja tema, kes terve kooliaja oma klassi parim õpilane ja liider olnud, sattub korraga paaria seisusse, kusjuures inimeseks, kes tema vanaisa laimava ajaleheartikli kooli kaasa tõi, osutus tema parim sõbratar. Sellest hetkest sai Jaana suurimast sõbrast tema suurim vaenlane, kelle reetlikkust tundus olevat võimatu andestada, ammugi veel unustada.

Mida siis teha? Kuidas käituda, kuidas edasi elada, kui elu on nii kole keeruline? Jaana valib enda meelest parima tee, milleks on kättemaks...

Metsik. Ohtlik. Saladuslik. Omal moel ilus. Sellised me kohtudes olime.
Militaarse ajaloo tõttu polnud Naissaart ligi poole sajandi vältel isegi kaartidel, aga see saar on palju rohkemat kui miinilaod saare keskosas või põhjaotsa rannakaitsepatareid. See on ka palju enamat kui paradiisi meenutavad liivarannad. Naissaare elanike koostöös leiavad aset omanäolised sündmused, mis meelitavad kohale inimesi üle Eesti, ja algatused, mis on pannud Naissaare kõige paremas mõttes kaardile tagasi.
Raamatust leiab palju uskumatuid lugusid, kirjeldatud on mõndagi sellist, mida Naissaarel enam ei ole, leidub ka fakte, mida pole varem kirja pandud.

„Ma arvasin, et kirjutasin raamatu ühe vana maja renoveerimisest, aia loomisest, naiseks olemisest ja kasvavate vanusenumbritega leppimisest, aga esimene inimene, kes mu käsikirja luges, juhtis mu tähelepanu millelegi, mida ma ise polnud märganudki: see räägib hoopis ühe naise püüdlustest õnne poole. Väga tabav, kuna see on mu suurem siht ja eesmärk olnud juba paarkümmend aastat. Olla õnnelik ning elada täna, siin ja praegu head elu, iga päev.“

- Triin Katariina Tammert

LEITNANT MAGDALENA CRUZ NAASIS KOJU...

Kuid tema kojutulek polnud päris selline, nagu ta oli endale ette kujutanud. Kuigi ta ei tahtnud midagi muud kui ainult üksi olla, keeldus ärritavalt kena doktor Jake Dalton, kes pärines tema vaenlaste Daltonite hulgast, temaga selles osas koostööd tegemast. Kuid naisel oli seda väga vaja, sest iga kord, kui mees talle lähenes, ähvardasid tema südant kaitsvad müürid puruneda...

Jake oli püüdnud terve elu Maggiele läheneda, kuid tulemusteta. Ometi oli just Maggie see naine, keda ta oli alati ihaldanud, ja mitte ükski puue maailmas ei suutnud seda muuta. Kui ta vaid suudaks naist veenda, et too on ilus, ihaldusväärne, täiuslik... ja tema jaoks loodud...

„Maja ees lumisel tänaval vedeles pikalikukkunud elektritõukeratas, millele Marta hajameelselt peaaegu otsa oleks komistanud, ilmselt hipster Sisuka jäetud. Rendiratas, mõtles Marta. On ju ka rendiautod. Ja isegi rendisuvilad. Kõike saab tänapäeval rentida. Ning siis tabaski teda geniaalne mõte. Rendikass!“

Kuidas peaks üks kaheteistaastane tüdruk raha teenima, kui tal on vaja uut telefoni? Mis juhtub, kui Marta rendib välja oma armsa kassi Süsi, ja kuidas muutuvad ühe kortermaja elanike elud pärast kassiga kohtumist? Ettearvamatud sündmused pakuvad mõtlemisainet ja mõnusat huumorit nii nooremale kui ka vanemale lugejale.

teisipäev, 4. juuni 2024

Lasteaialapsed raamatukogus

4. juuni

Külas pensionitarkuse nõunik Danielle Williams

3. juunil toimus Aidu raamatukogus kohtumine pensionitarkuse nõunik Danielle Williamsiga. Infotunni käigus saadi teadmisi pensionisüsteemi toimimisest ja selle võimaluste kasutamisest, jagati praktilisi näpunäiteid ja saadi vastused paljudele pensionit puudutavatele küsimustele.

Aitäh Daniellele!

Danielle Williams

Karini villavallatused

3. juunist - 4. juulini saab raamatukogus tutvuda uue näitusega. Välja on pandud Karin Pihliku nõelvilditud villapead. Lisaks välja pandud töödele saab kahes albumis tutvuda Karini teistegi vilditud töödega.

KARIN PIHLIK

Olen sündinud 1951. aasta 10. novembril Türi linnas. Õppisin Türi Keskkoolis ja hiljem kaugõppes Tallinna Pedagoogilises Koolis. Kogu oma elu olen elanud Türil ja töötanud olen ma ka vaid ühes ametis - lasteaiakasvatajana.

Olen abielus, kahe tütre ema, kolme lapselapse vanaema ja nüüdseks ka ühe neljakuuse tüdruku vanavanaema.

Viltimise juurde jõudsin umbes 12-13 aastat tagasi. Mu noorem tütar on õppinud tekstiilikunsti ja nii puutusin ma kokku igasuguste põnevate näputöövõimalustega, aga kui nägin teda viltimas, hakkasid mul näpud tõeliselt sügelema. Nii ma siis proovisingi. Kuna mul on alati olnud mingi tõmme joonistada ja voolida nägusid, siis alustasingi villapeadega.

Eks need esimesed tulid nagu tulid. Siis ühel päeval jäin silmitsema lasteaia seinal olevat Heino Seljamaa nukuetenduse kuulutust. See mustas kaabus tuttava naeratusega mees kohe kutsus end viltima. Valmis tööd näitasin isikut nimetamata oma sõpradele ja tuttavatele - ära tunti! Olin ise hämmingus, et villast ongi võimalik äratuntavat isikut voolida. No ja nii see villavallatuste hullus lahti läkski. Tänaseks olen viltinud 54 isikut kindlasti, võib-olla ka veidi rohkem. Lisaks ilmatu hulga karusid, nukke, ja igasuguseid muid tegelasi. See, kui nõela alt ilmub midagi äratuntavat, on nii põnev hetk.

Enamus mu villavallatustest on sündinud üllatuseks armsatele inimestele, kes ühel või teisel moel mu hinge puudutanud on. Nii polegi mul neid koju eriti palju jäänud - kõik kusagil mujal vallatlemas.

Aga et need allesjäänud käivad aegajalt Eestimaal ringi ja ma loodan, et toovad rõõmu ja väikest vallatust hinge ka neile, kellega kohtuvad.

Karin Pihlik

Eesti lipp 140

Meie sinimustvalge rahvuslik uhkus tähistab oma 140. sünnipäeva. Lipp valmistati Tartus ja pühitseti 4. juunil 1884 Otepääl Eesti soost tudengite tunnuslipuks. Eestluse kui rahvusluse ideede levimisel kinnistus värvikolmik rahvusvärvidena ning sisuliselt kohe peale omariikluse saavutamist kinnitati sinimustvalge lipp ka riigilipuks. Eesti lipp on kaunis ja oma - lehvita seda julgesti nii lipu sünnipäeval kui muudel olulistel puhkudel!

4. juunil 2024 möödub Eesti lipu õnnistamisest 140 aastat. See päev on riiklik lipupäev.

Allikas: internet