Uued raamatud!

 

„Õhtupäike väikestel majadel“ on üks etapp, üks tükk reisist vanadusse, aga imelikul kombel viib see reis läbi lapsepõlve, läbi selle aja, kui kõik oli alles ees. Sest kõik on endiselt alles ees. See ongi vananemise paradoks ja selle kõige kiivamalt varjatud saladus: ikka on kõik alles ees, ikka on kõik alles tundmatu, ikka on su elumõistatus alles lahendamata. Kas osa tema lahendusest ei peitugi nimelt lapsepõlves, päritolus, tolles ajas, kust oleme tulnud ja mida enam ilmselgelt olemas ei ole? Ümberringi on uus aeg, aga meie kõnnime tubades, mis kord olid, räägime inimestega, keda ilmsi enam kohata ei saa. Jääme ajast maha. Või jääb hoopis aeg meist maha? Võib-olla astume hoopis aasta-aastalt aina tundmatumale, aina vähem läbi uuritud, aina põnevamale maale, alles täiesti kaardistamata territooriumile. Ka see on võimalik.

Ma ei uskunud, et minu elus saaks kunagi midagi teisiti olla, kui oli, sest ma elasin kogu aeg muutumises. Kõik, mis tuli või läks ja kasvõi korraks mind riivas, oli minu endaks olemise osa. Mul polnud põhjust tagasi vaadata, liikusin vaid edasi ...

Nüüd ootan ma igat hetke oma päevas. Ma ootan hommikut, et ärgata ja ootan lõunat, et minna kohvikusse värsketest aedviljadest salatit sööma ning ootan õhtut, et mu tööpäev lõppeks ja ma võiksin hakata ööd ootama, et uinuda ja puhanuna uut päeva alustada.

Kui oled kakskümmend, siis varsti oled sa nelikümmend. Pool aega oleks justkui ära elatud, aga mõni värv või tunne on su elust ikka veel puudu. Värvid ongi meie elus tunnetega samaväärsed, kuna neil võib olla küll üks kindel tähendus, aga samas ka väga palju erinevaid alatoone. Igaühel meist on oma nägemus ja tõekspidamine sellest, mis on õige ja ühest vastust polegi. Aga armastus on – sellele tuleb lihtsalt leida sulle sobiv toon. Nii juhtuski, et elu armastav Hele-Riin oli juba üle neljakümne, kui leidis oma elule selle õige värvivarjundi.