11. jaanuaril tegi üllatusvisiidi raamatukokku Helve Sepp. Helve oli 1975-2016. aastani Vägari küla kauaaegne elanik. Ta oli Aidu raamatukogu väga hea lugeja, aktiivne kaasalööja üritustel ja ka hea nõuandja ja abiline ürituste korraldamisel. 2017. aastal viis aga elutee teda Elvasse elama. Tuli välja, et Helvel oli plaan osaleda meie üritusel. Kingitusedki valmis varutud. Aga ettenägematutel põhjustel ta tulla ei saanudki.
Rõõm oli üle tüki aja taas kohtuda!
Harry Raudvere tõsieluaineline ajastutruu seiklussari „Hüüdnimi Eestlane“ jätkub köidehaaval tänasesse päeva, mida me kõik ühiselt alles loome.
Selles köites siin oleme 1980ndate Eestis, Venemaal ja Ukrainas. On fosforiidisõja eelne kooperatiivide, imestamise ja ärastamise aeg. Toomas Jugapuu töötab majandi juristina, õpib Tartu Riiklikus Ülikoolis juurat ning kooperatorina paigaldab valvesignalisatsioone ja satelliidikausse. Tom tassib sõbralike vennasrahvaste juurest kohvritäite kaupa tehnikat, mida tossikeste jaoks olemaski pole. Olenemata sellest, kas ta on ilusal vabanemiseelsel isamaal või Kiievi bordellis, võtab ta, kui antakse. Ja kui juba, siis palju.
Seiklusliku tõsieluka tuules koos Tomiga 09 roolis tuhandeid kilomeetreid läbides satume sovtransavtodest mööda sõites ülesküntud uudismaale ja platele, saame ohtrasti keppi ja peksa – ja ohkame hämmastunult: elus oleme!
Raudvere on Toomast läbi surmasuu ja üle naiste saates küüniline, aga aus.
Lehmakese kommid ja Dostojevski teoste uued tõlgendused aina tulevad liinilt – pärast Harry karmilt naljakaid kirjeldusi teame, kuimitu tärni oli Aserbaidžaani konjakil tegelikult.
Võime nimetada Toomast spekulandiks ja kaabakaks – raju alfaisasena on ta igas pulmas peigmees kuid IME ja nälgivad loomad on tema jaoks võimalus. Õppigem sellelt sangarilt, kes on elus ja inimlik nagu rahvuseepose Kalevipoeg – jah, teeb tükati päris hulle inetusi – aga on ehe ja usutav. Mees.
Isemajandava Eesti teooria kävitas imelise väljumise nõukogude liidust – kinnikeeratud kraanide tõttu kidumine meenutas praegust ikalduse ja sõjaseisukorra aega, mil kuldkalad aetakse vardasse ja ükssarvikud tehakse vorstiks.
Kui oled mees, samastud selle ürgisasega. Naisena sündinuna lõpetad lugemise armununa – ühtlasi meeliskled: kas mina suudaksin sellise Tooma taltsutada?
Kõik on võimalik. Kui oled kaotanud usu, lootuse ja armastuse – tule siia raamatusse. Ja sa leiad mida vajad!
Sara on 19 ja lõpuks leidnud endale sõbrad! Viimaks ometi pole ta enam üksi ja segaduses, vaid on kellelegi oluline ja kallis. Nüüd on temast saanud peategelane elus, millest ta poleks osanud unistadagi. Tükk tüki haaval tuhmuvad mälestused Eestist ja neiu sukeldub tudengiellu troopilises Indoneesias. Sara uut elu iseloomustavad hetkes elamine, põnevus ja risk. Kuid armastusel ja sõprusel on hind. Millega on Sara nõus riskima? Kui kaugele on ta valmis sõprade aitamiseks minema? Ja mis hetkest pole tehtut enam võimalik tagasi võtta?
Anete Kruusmägi on kirjanik ja reisihuviline, kelle luuletused ja lühijutud on ilmunud erinevates Eesti ja välismaa kirjandusväljaannetes. Ta on õppinud loovkirjutamist Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal ning elanud kokku kuues erinevas riigis. Indoneesias veetis autor 1,5 aastat õpetades kohalikus keskkoolis inglise keelt ja õppides Yogyakarta kunstiinstituudis Jaava saare tantse.
„Viimane päikesetõus“ märgiti ära Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistlusel.
Elora ‒ sõpradele Ella ‒ on üks täitsa tavaline tüdruk, kes pärast gümnaasiumi lõppu iseseisvasse ellu astub. Muidugi on tal helesinine unistus sellest, mida elu tuua võiks ‒ ülikool, mugav elukoht, unistuste töö ning ‒ mis kõige olulisem! ‒ suur armastus ja imeline suhe.
Kuid elu viskab vimkasid ja kõik ei lähe päris nii, nagu Ella loodab ja arvab. Ta peab maadlema raskustega nii suhetes, tööasjus kui ka õpingutes ning kogeb üheaegselt rõõmu ja viha, hirmu ja läbipõlemist, kurbust, ahastust ja lootust. Armastuse otsimine Tinderist, kohtingud ning elu jagamine mehehakatisega, kes elab tema kulul, valetab, petab ja halvustab, on Ella jaoks raske õppetund, mis ähvardab röövida kogu ta eneseusu, tahtejõu ja unistused. Kuid tüdruk ei anna alla ning lahenduse oma probleemidele võib ta leida vaid iseendast.
Milla on väikese lapsega kodune ja ootab pingsalt oma esimese romaani ilmumist. Beebiga kaasnev rutiin on tema jaoks raskem, kui ta arvata oskas, suhted elukaaslasega on samuti keerulised ja naine leiab vaheldust, pidades blogi nimega „Milla mõtisklused“. Kuid seni üksluiselt kulgenud elu muutub paugupealt, kui Milla õde Marianna, olnud tunnistajaks juveelikaupluse röövile, ootamatult kaob. Koos sõbrannade Emily ja Kerstiniga hakkab Milla uurima, mis Mariannaga juhtus. Mida aeg edasi, seda paremini mõistab Milla, kui vähe ta oma õde tegelikult tundis.
„Milla mõtisklused“ on sõbrannade sarja 3. raamat. Varem on samas sarjas ilmunud „Emily raamatuklubi“ (2021) ja „Kerstini ketsid“ (2022).
Vähekese õnnega võib valekihlusest saada päris...
Bridget McKinnon teeks oma söaka, kuid haige vanaema Maura heaks kõike. Ta jääb koguni koju ja serveerib Purple Shamrockis rohelist õlut, selle asemel et enda kulinaarseid unistusi täide viia. Kuid rahadega on kitsas. Nii et kui üks iiri aktsendiga võõras küsib temalt korteri kohta, mida ta välja üürib, loodab Bridget, et teda on tabanud veidi ristikheinaleheõnne... avastades siis, et on ülepeakaela tõmmatud plaani, mis ta elu pahupidi pöörab.
Kolledžiõppejõud Finn OʼHearn vajab hädasti seda tööd Rendezvous Fallsis – ta viisa sõltub sellest. Kui Finn suudaks veenda oma kaunist, kuid närvilist korteriomanikku teesklema, et too on tema kihlatu, rõõmustaks see ta ülemust – ning ka Bridgeti kosjasobitajast vanaema ja raamatuklubi. Finn ja Bridget petavad oma kuumade pilkude ja kirglike suudlustega ära (peaaegu) kõik... ehkki ütlevad endale, et see on kõigest näitemäng.
Näitlemine pole kunagi nii lihtne tundunud. Ent kui armastus on päris, siis on aeg leida endas julgus armastada südamest...
