13. veebruar on rahvakalendris vastlapäev.
Vanasti öeldi, et vastlapäeval hakkab talve teine silm vett jooksma. Nüüd on rohkem päikest ja lumi hakkab sulama. Aga kui vastlapäeval on sula, siis tuleb lühike kevad. Kui ilmad on külmad, tuleb külm kevad, ning kui vastlapäev on soe, tuleb ka kevad soe.
Vastlapäev on liikuv püha, mis jääb alati noorkuu esimesele teisipäevale.
Vastlaliugu lasid üle maa nii noored kui vanad. Tingimata pidi liumäel olema pereema. Parema linakasvu lootuses pani ta linaseemnekotikese istumise alla ja sõitis nii pika liu, kui pikaks ta oma linad tahtis saada. Vanasti sõideti suure kelguga - reega. Kogu seltskond asus peale ja sõit läks lahti. Lapsed sõitsid ka ümberpööratud pingiga, millel jalad ülespidi, või kuuseoksa peal. Tiigile või järvejääle ehitati jääkarussell. Kõige pikem vastlaliug tuleb aga hobusega kaugetele sugulastele külla sõites.
Väga vanal ajal tehti liumäele seajala kontidest lõke ja sõideti sealt kelkudega läbi. Tuli pidi linakasvu halbade mõjude eest kaitsma.
Liumäel söödi seajalgu ja kondid anti sigadele ette, et nad terved oleksid ja karjas koos püsiksid, või viidi hoopiski majast hästi kaugele: usuti, et sead lähevad siis suvel kodust kaugemale sööma ega virise värava taga.
Seajala kontidega sai ennustada või sellest meisterdada mänguasja - vurri.
Allikas: Lään, Christina "Rahvakalendri pühi" AS Kirjastus Ilo, 2005
Sihkat-sahkat, vastlavägi
Olivia Saar
Sihkat-sahkat, vastlavägi,
lastest kihab kelgumägi.
Vastlasõidul kõrvus tuuled,
hoia alt - no kas sa kuuled!
Minu kelgul raudsed rauad,
raudsed rauad, saarest lauad.
Tulen, tulejuga taga,
hoia eest - no ära maga!
Lendan nii, et lumi karjub,
väetikesed jäävad varju.
Sihkat-sahkat, vastlavägi,
kilkeist kajab kelgumägi.
Pole kodus kopitajaid,
kambrinurgas kükitajaid,
pole ühtki memmepoega,
kõik on täie mehe moega.
Vastlatuhin põksub põues,
kõik on väljas, kõik on õues -
kelgurajal, künkanukil,
suurel vennal õde kukil.
Sihkat-sahkat, vastlavägi,
möllust kõigub kelgumägi.
Head vastlaliugu Sullegi, hea lugeja!