Uusi raamatuid veebruaris

Tujuküllane ja emotsiooniderohke tänapäevane noorte armastusromaan tüdrukust, kes avastab, et perekondadele mõeldud puhkekeskuses veedetud suvi polegi nii kohutav, nagu ta oli arvanud... ja et armumine toob kaasa südamevalu, naeru ja üllatused!

Imre Siili eripalgelistes novellides, mille ajajoon ulatub nõukaajast tänapäevani, tuleb ette nii traagilisi sündmusi ja heitlikke hetki kui ka üpris humoorikaid seiku. Neis jäädakse õnnetult ilma oma armsamast, satutakse merehätta või patuteele, heideldakse tüütute arendajate või naabritega, peetakse muutlike meeleoludega perepidusid ja muretsetakse pärandvara pärast, kuid leitakse endale ka uusi kallimaid, õpitakse luulet mõistma, müstiliste olendite näpunäidete järgi kooki küpsetama või tervistavaid vaktsiine keetma ning uidatakse vahel isegi päris kaugetel ulmelistel radadel.

 Kertu Jukkum: Avastan, et mul on aasta lisaaega. Hetkegi raiskamata panen gloobuse keerlema ja pakin seljakoti. Üheotsapilet viib maailma ohtlikematesse riikidesse, kus kõik teed ei vii lemmikpaika. Ent iga jumala päev on täis seiklusi ja tänulikkust. Elan kui mitut elu korraga ja palvetan vahel, et ikka hästi läheks. Kui usaldada elumerelaineid ja õnn pole maha jätnud, läheb viimaks kõik hästi.

Olavi Ruitlane: Tundlikult elusa tekstiga kontrastide raamat, mis viib kirjeldamise asemel kohale. Lummav ja põnev, samuti vastutustundetu ja ohtlik.

Kertu Jukkumil puudub enesealalhoiuinstinkt, lähedastel tuleks ta kinni siduda, iga kord kui ta seljakotti pakkima asub.

Lauri Räpp: See raamat tekitab vastupandamatu soovi sukelduda pea eest seiklustesse, tundmatusse. Nüüd ja kohe. Sest kõige mäletamisväärsemad lood sünnivad väljaspool mugavustsooni. Neil lehekülgedel Kertuga kaasa seigeldes võib veel kord kinnitada, et rännates ei avasta me ainult maailma, vaid õpime tundma ka iseennast ja saame paremaks inimeseks.

Läbi Kesk-Ameerika rännates on Kertu igas hetkes päriselt kohal. Olgu see milline tahes. Sel viisil õpime märkama nähtamatut ja kasvatame empaatiat. Unustamata, et teistsuguse maailma ja inimeste mõistmine ei tähenda ilmtingimata kõigega nõustumist. Aga lõpuks on inimene ikka inimene, ükskõik millisesse puntki maailmakaardil ta oma kodukoha tähistamiseks nõela saab torgata.

Möödunule tagasi vaadates näib, et aeg kulus kiiremini siis, kui elus juhtus midagi eriti head ja meeldejäävat. Kui ma raamatu viimase lause olin lõpetanud, tundus et möödunud oli vaid üürike viiv. See pole muud kui märk, et lugemisele kulutatud aeg oli iga sekundit väärt.

Sisu tutvustus 

„Ohoo, sa oled Eestis, kauaks tulid?“ on tavaline küsimus, kui mõnd vana tuttavat või sõpra näen. „Sa ikka ei väsi!?“ imestatakse vastust kuuldes. Ei väsi. Mul on seda vaja. On vaja neid inimesi teistest kultuuridest ja teise nahavärviga minu ümber.
Armastan süüa karrit Bali rannas ja siis lennata järgmisele Indoneesia saarele. Nii olen sattunud Timoril festivalile, kus teisi turiste polegi. Tellinud külaelanikelt kokanduskursuse ja üllatunud, et toiduvalmistamiseks mõeldud siga alles ringi jookseb. Käinud Sumbal matusetseremoonial kadunukest ümber matmas ja laulnud kirikuõpetajatega karaoket. Koguni Lembonganile mesinädalaid veetma olen juhtunud.
See viimane tähendab, et lõpuks ometi õnnestus mul tutvuda kohaliku naisega ja õppida tundma pruudiluna ehk pühvlite ja hobuste kinkimise keerulisi nüansse. See ei ole nali. Kas ja kui palju ma neid veiseid ostsin, saate teada sellest raamatust. Kui ma räägin oma lugu Indoneesias, öeldakse, et olin musta maagia mõju all…

See raamat on noorele linnu- ja loodushuvilisele, kuid mitte ainult. Kas teame ja tunneme neid sulissõpru, kes elavad siin Eestimaal meie kõrval, ja kelle häälitsusi ja laule kuuleme metsas ja nurmel, pargis ja põllul, rabas ja aias, jõe või järve ääres? Kes nad täpsemalt on ja kuidas kõlab nende laul?
Selles raamatus saavad sõna kakskümmend lindu, kes on kas väga tuntud või eripärased või huvitava häälega. Igaüks neist kirjutas inimestele kirja, milles jagab oma rõõme ja muresid, tutvustab oma iseloomu, eluviisi, harjumusi ja eelistusi. Mõni teeb seda humoorikamalt, mõni tõsisemalt. Lugedes nende kirju, saavad nad meile tuttavamaks ja omasemaks, mõistame, miks neid on vaja kaitsta ja hoida.
Milliseid laululinde pesitseb Eestis kõige rohkem? Kelle hääl on kõige hirmutavam? Keda kutsutakse jõe kalliskiviks? Kuidas lendab rukkirääk? Kes on meie naabrite lätlaste rahvuslind? Millise linnu järgi on nimetatud kuulus ooper? Kes on üliosav vigurlendur? Kuidas kaitseb metsa rähn? Kelle sugulased elavad kõik troopikas? Mis vahe on käol ja vaenukäol? Nojah, kägu - teda teavad kõik, kuid näinud on väga vähesed. Millega üllatab meid aastalinnu 2024 välimus?
Raamatu valmimisele aitasid kaasa viis fotograafi, tänu kellele näeme linde-peategelasi erinevates olukordades, mis on naljakad, ootamatud, poeetilised, heldimust tekitavad või lihtsalt huvitavad ja ilmekad. Ja kõik need fotod on pildistatud Eestis!