Kirjanduse võlujõud. Kohtumine raamatukogus

 Tarkuse allikas voolab läbi raamatute, ütleb Kreeka vanasõna.

Jätkub Eesti Raamatu Aasta. 25. veebruaril said raamatusõbrad kokku raamatukogus. Seekord oli palutud igal osavõtjal kaasa võtta oma koduriiulist vanim või talle erilisem raamat. Raamatukoguhoidja oli välja otsinud raamatukogus leiduvad vanimad raamatud. Vanim koduraamatukogu raamat pärines aastast 1922 ja raamatukogu vanim aastast 1950.

Jutulõnga veeretamise vahele kuulasime raamatule ja lugemisele pühendatud luuletusi ja lugusid.

Šoti ajaloolane ja kirjanik Thomas Caryle on öelnud: " Kõik, mis inimkond on teinud, mõelnud, saavutanud või läbi elanud, kõik see on säilinud raamatute võluvarasalves."

Maie Kikerpill, meie küla värsisepp, oli valmis saanud uue luuletusega, mille ta meile ette kandis. Luuletus kandis pealkirja "Raamat".  /Näed luuletust, kui edasi kerid./

Maie Kikerpill

ja siin tema luuletus:

Raamat

On raamat inimese sõber

see ammu tuntud vana tõde.

Kui õhtuti ei tule uni

võib lugeda või hommikuni.

Kas Silvia Ilves või Vahur Kersna

nad oma elust rääkida ei pelga.

Just elulooraamatud meeldivad mul väga.

Saan teada mis on nende jutustuste taga.

Kes on karjääri teinud, kes on haigeks jäänud

või kes hoopis välismaale läinud.

Ei meeldi mulle kriminullid

need on küll põnevad kuid siiski mind ei köida.

Võin lugeda küll raamatut kus saab nalja, pulli

ka anekdoote võib mu riiulitelt  leida.

Ka luuletustes peitub oma võlu

pole kerge riimi panna sõnu

Marie Underi "Tulipunane vihmavari"

on praeguseni minu meelest parim.

Me raamatutest ammutame tarkust

loen siis kui õhtul voodisse ma poen.

See ongi minu suurim nõrkus

et unustan ka töö kui raamatut ma loen.