Pole teist looma, kes oleks pugenud inimesele nii hinge kui KOER. See kümne tuhande aasta eest kodustatud hunt on siiani justkui kutsikas. Nii aval, armastav ja seltsi otsiv.
Kui sul tuleb nüüd silme ette mõni aia taga lärtsuv lõukoer, siis tea, et ka haukumine on täiskasvanud metsloomale võõras. Ent koer haugub, kui ta on rõõmus, haugub, kui on hirmul või kurb, haugub ka selleks, et sind kutsuda või hoiatada.
Inimesest sõpra hoiab koer väga ega jäta teda ilmaski. Kuid ka sinu õuel on koeramaailm hoopis isesugune. Sinu neljajalgne lemmik elab vähem värvilises, kuid väga võimsas lõhnamaailmas. Koera nina on mõne lõhna suhtes isegi miljoneid kordi tundlikum kui sinul või minul. Oled ju märganud koerte kommet ilmast ilma ringi nuuskida? Küllap nemad naudivad lõhnasõnumeid nagu sina vikerkaart või kirevat kinofilmi. Samuti on koer terase kuulmisega, ehkki suudab magada ka lärmi keskel. Maitsva toidu lõhn seevastu äratab ta silmapilkselt.
Õieti on koeri palju, igaüks omaette isiksus. Mõni maiustab marjapõõsas, teine püüab kassiga võidu hiiri, kolmas tahab järjest kõik jalgratturid kinni pista, neljas on jälle leebus ise, kes koos liblikatega ringi silkab. Aga truu koerasüda tuksub nende kõigi rinnus ja pilk kutsub sõpra mängule.
/Raamatust: Roosalu, Eha ja Katri Smitt "Üle läve: loodus meie ümber" 2008/
