21.09.1929 - 4.03.2006
Etsile, muinasjutulisele inimesele
Muinaslood on imelised -
neis on peidus naer ja nutt...
Mõni inimene ise
ongi nagu muinasjutt:
loodud laste lohutuseks,
sõbraks halvas kui ka heas,
rahailma rahutuses
kõnnib, lapsesilmad peas.
Puudes, pilvedes ja tarnas
peitub imeline ramm -
võimas, samas õrn ja armas,
kõigest kurjast tugevam...
Metsa keskelt vanast kaevust
võtta annab võluvett,
mille mõjul leitud naerust
õhkub järgmist kevadet -
järgmist ja ka ülejärgmist,
ülejärgmist, igavest...
Ainult metsalillepärg vist
räägib suvesüdamest,
küpsusest ja ja saagist suurest -
et mis jagajale jääb...
Aga muinasjutu juurest
vaadates kõik ära näeb:
jäävad värvid, lõhnad, kõlad,
jäävad lõikus, külv ja künd,
jäävad kujundid ja sõnad,
jäävad elu, surm ja sünd...
Jälle lohutamist vajab
mõni valu, mõni nutt...
Olgu erinevad ajad -
ikka elab muinasjutt.
Puudest, pilvedest ja tarnast
jälle keegi leiab väe -
miskit habrast, lapsesarnast,
mida kuri silm ei näe...
Seda ei saa pihku võtta
nagu kuud või hommikut,
ei saa peita nagu tõtt - ta
ongi tõde. Muinasjutt.
(Leelo Tungal. Luuletus on kirjutatud Edgar Valteri 75. sünnipäevaks 2004. aasta septembris.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar