Tõnis Laisaar
12. mai 1942- 22. august 2017
Tõnis oli oma ema Elsa ja isa Osvaldi teine laps. Õde Mai oli sündinud aasta varem. Õe sõnul oli Tõnis erakordselt aus ja isetu inimene, loodust ning kodu hoidev.
Tõnisele on alati kõik ümbruses toimuv hinge läinud. Just tema oli see poisike, kes ennast Aidu purustatud Võidualtari juures pildistada lasi. Koolis käisid õde-venda järgemööda Aidus, Lustiveres ja Jõgeval. Kooliskäimine oli keeruline, tuli palju ja pikalt jalgsi käia, süüa oli vähe, internaadid külmad, ometi oli kooliaeg see kõige õnnelikum aeg nende elus.
Lõpetanud Jõgeva Keskkooli, mille ajalooõpetaja Eino Vaskis ikka endist õpilast hea sõnaga meenutas, ei saanud Tõnis ülikooli sisse. Ta oli tohutute teadmiste ja imelise mäluga. Tema sisseastumiskirjandis olnud vaid üks kirjaviga, ometi oli hindeks kaks. Tegelikud põhjused olid ajastusse sobimatu teemavalik - ta kirjutas 1960. aastal Noor-Eestist - ning Jõgeva Keskkoolist antud iseloomustuses - poliitiliselt arenenud, kuid ei ole mõnikord kindel. Ei leppinud ta koolis toonase ajalookäsitlusega, rääkis, kuidas tegelikult asjad Eesti Vabariigis olid. Nii saigi ülimalt lootustandvast noormehest Põdra sovhoosi põllutööline, hiljem raamatupidaja. Uuesti ülikooli proovima minna uhkus ei lubanud.
24-aastaselt andis ta oma teadmistest märku, sattus ja jäi televisiooni ning raadio mälumängumaailmasse. 1969. aastal kutsuti Tarkade Klubisse. 23 aastat osales ta Mnemoturniiris. Selle aja jooksul tuli anda vastus 9000 küsimusele. Tõnis esindas Eestit ka rahvusvahelistel telemälumängudel Naapurivisa.
1972. aastal, kui mälumängud olid juba väga populaarsed, otsustati panna Tõnis teleekraanil viieliikmeliste võistkondadega vastamisi. Tõnis Laisaar võitis järjestikku kõiki kümmet tema vastas istunud koondist. Tagasihoidlik pühakunäoline maamees, kes põhimõtteliselt ei pruukinud joovastavaid jooke ega põletanud tubakat, nii jäi ta meelde Hillar Palametsale. Tõnis teadis palju ja paljudelt aladelt, jäi võimalikke vastusevariante kaaludes kaamerate ees hästi rahulikuks. Laisaarele oli esimene ja ainus allajäämine kaotus ülikoolilinna Tartu võistkonnale.
Tervis oli Tõnisel noorusest peale nõrk, seepärast jäi väga palju tegemata, paljud võimalused kasutamata, tihti ka mälumängudel käimata, nii tervise kui ka kehvade transpordivõimaluste tõttu, lõpuks ka rahapuudusel. Noorena oli tal võimalusi reisida, telemälumängude auhinnareisidega sai sotsialismimaades käia, sh isegi Kuubal. Talude tagastamise järel püüdis ka talu majandada, kuid tervis oli takistuseks siingi.
Tõnis oli südamlik ja hea. Elas kogu elu koos oma ema ja isaga ning hoidis õe lapsi, hiljem mingil määral ka lapselapsi. Tal oli huvi kogu maailma asjade vastu, tal oli oma seisukoht igas küsimuses. Kõige olulisem teema oli Tõnise jaoks ligimesearmastus, see oli ka viimane sõna, mida pereliikmed talt kuulsid.
Küsimus Hardi Tiiduselt: "Nimetage tuntud Jaapani linn, mis kannab jaapani keeles sama nime, mis üks meie paremaid kilbareid!"
Tõnis Laisaar mõtles vastuse välja, shima tundub tähendavat saart, järelikult Hiroshima on Laisaar.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar