Metsalilled ei saa valida, kus kasvada, aga inimesed saavad...
Kara Hart kandis arme kaotustest – esmalt ema ja nüüd abikaasa. Ta tunneb end katkisena ja tal pole soovi edasi liikuda, kuni tema isa midagi ootamatut teeb. Isa otsustab kolida Virginia maapiirkonda, et renoveerida üks vana viktoriaanlik häärber. Kara otsustab isaga kaasa minna, kinnitades endale, et see on ainult ajutine.
Tohutu suur maja on mahajäetud ja hooletuses, kuid Kara avastab sealt hingematvalt kauni metsalillevälu ning on selle ilust lummatud. Maja, maavaldus ja omapärased naabrid, teiste hulgas ka üks kena mees, on peaaegu sama paeluvad kui isa äkiline valmidus rääkida Kara emast ja omaenda minevikusaladusest.
Kara on elu rööbastele saamas, kui tragöödia taas tabab, sundides teda raskeid valikuid tegema. Kas ta pöördub tagasi oma vana elu juurde ja riskib kaotada kõik, mis ta on saavutanud? Või astub ta vastu oma hirmudele ja annab endale võimaluse kasvada?
Ühe sõjarahu algusaastal sündinud põlvkonna muutumislugu
Marje Ernitsa triloogia „Sõjarahu aastad“ peategelane on Beti Raadma – tüdruk, kellel õnnestus sündida, üles kasvada ja elada rahuaja tingimustes, usus ja lootuses, et inimkonna tulevik ongi helge ja sõda meie maal ei kordu enam iial. Aastatega hakkas see usk murenema, kuid lootust ei suutnud hävitada miski, isegi mitte aeg …
Esimene raamat keskendub Beti lapsepõlvele ja kooliaastatele Ropkal ja Tartu linnas. Tüdruku kujunemisel on oluline roll vanaisal, kes hoolitseb Beti eest, kui vanemad on tööl. Koos kaksikutest klassivendade Ülevi ja Valevi ning pinginaaber Aunega võetakse ette nii mõndagi toredat. Karmile ajale ja rasketele oludele vaatamata ei kustu lootus, et neid ootab ees HELGE TULEVIK.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar