Oskar Lutsu 135. sünniaastapäev

 Oskar Luts

Sündinud	7. jaanuar 1887 Järvepera küla, Palamuse kihelkond
Surnud	23. märts 1953 (66-aastaselt) Tartu
Rahvus	eestlane
Elukutse	kirjanik, farmatseut
Alma mater	Tartu Ülikool
Tuntumad teosed	"Kevade" "Suvi" "Sügis"
Abikaasa	Valentina Luts (1892–1982)
Lapsed	Georg Luts (1918–2004)

Oskar Lutsu kirjanduslik tee algas luuletajana, kui 1907. aastal avaldati Postimehes tema esimene teos, milleks oli luuletus "Elu". Esialgselt avaldas Luts oma tööd pseudonüümi Toomas Oskari (Thomas Oskary) all.

Oskar Luts “Elu”

Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igawikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Pea meeles, inimene, –
See on ainus silmapilk!
See läheb ja ei tule
Siis enam tagasi.

Päew läheb mööda…
Aasta läheb… ja ajaratas
Käib hirmsa kiirega. Ja
Ennem kui sa arwad
On käes ju lõpp.

Kuid enne aga,
Kui kätte jõuab öö,
Meid kutsub, ootab
Weel tegemata töö.

Sest unistuseks elu
Wõib olla ainult sellele,
Kes magab ja ei kuule
Siis äratuse häält.

Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igawikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Ilmunud 1907. a. Postimehes Thomas Oskary nime all, kordusena Vanemuise lavastuse “Huntluts” kavalehel.
Leidis Õie Soopalu

Leid raamatust:

  Aivar Kull  „Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest“  Sari Eesti kirjanikke, Tartu: Ilmamaa, 2007, 488 lk.

Nii nagu Luts õieti kunagi ei hoolinud „žanripuhtusest“, ei kippunud ta kunagi ka stiilseid aforisme kirja panema. Ometi leidub tema teostes omajagu lakoonilisi ütlemisi, millest saaks koostada lutsuliku aforismialbumi. Olgu siin näiteks toodud kümmekond säärast ütlemist.

„Öeldakse: kes otsib see leiab; aga kui keegi otsib ainult ligimese puudusi, siis ta leiab neid isegi sealt, kus neid pole olemaski“ („Kuningakübar“, 1935, lk 210).

„Õieti ei tohiks ühegi inimese üle naerda ennekui temast on lõplikult aru saadud“ („Õpilane Valter“, 1927, lk. 138).

„Inimese elu ei ole küünal, mida ilma pikema jututa ära võib puhkuda“ („Kirjutatud on…“, 1914, lk. 60-61).

„Inimesed ei tunne kõik ühteviisi. Mis ühele paljas sõna, see on teisele valus hoop südamesse, kolmandale – surm“ („Laul õnnest“, 1923, lk. 92-93).

„Kes troosti tahab saada, peab kurbuse õige põhjuse teisele usaldama. Teisiti ei saa“ („Kevade“, 1999, lk.44).

„Saab siis natukene armastada ja palju armastada? Armastab see üldse, kes ütleb, et ta natukene armastab?“ („Laul õnnest“, 1923, lk 94).

„Mehe armukadedus, kui see on mõõdukas, ja ei oma inetuid vorme, meeldib naisele, aga muutub piinaks kui end igal sammul tunned nagu kammitsas ja sulle tehakse põhjendamata etteheiteid“ („Iiling“, 1924, lk.86).

„Kes teab seda, palju keegi kellelegi võlgneb; kindel on see, parem ise kurvalt ära minna, kui teisi kurvastada“ („Kevade“, 1999, lk. 342):

„Elu juba on seesugune värk, et peab valmis olema kõigeks“ (Jüri Pügal“, 1945, lk. 34).

„Rohkem kui tihti määrab üksainsam võitlusmoment energia ja jõuetuse vahel kogu edaspidise elukäigu“ („Olga Nukrus“, 1926, lk. 100).

Mõju eesti kultuuris

Oskar Lutsu teosed on mõjutanud ka eesti keelepruuki. Arvukalt on tsiteeritud ja parodeeritud "Kevade" alguslauset: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud". Levinud on nii teisedki Lutsu tegelaste repliigid - "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!" - "Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud." - "Mis sul seal kodus on?" "Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste." - kui fraasid nagu  "tamasseri raud" ja "Lible tegi, Lible tegi!". Suuresti teatakse neid siiski filmide järgi.